Minu uus elu- ja töökoht asub paarikümneminutilise autosõidu kaugusel Birminghami kesklinnast, Waseley Hills Country park'i vahetus läheduses.
Kuna autoteede äärtes jalutamine (veel enam auto “kõrval”istmel/bussis sõitmine) tekitab jätkuvalt ootamatuid värinaid ja võpatusi - iga liikleja on ju vastassuunavööndis kihutav liiklushuligaan - otsustasime alustada Inglismaa avastamist pisut looduslähedasematest valikutest ning sellest, mis jalgsi kättesaadav, seega turnisime ühel kenal kolmapäeval üle “kodupargi” (e. Waseley) avastama pisut kaugemal asuvat Lickey Hills Country park'i. Järgnevalt pisut juttu/pilte mõlemast.
Nii Waseley kui Lickey Hills on kohalike seas armastatud jalutuspaigad, lummavate vaadetega nii Birminghami linnale kui ümbritsevatele maakondadele nii päevavalges, pimedas, päikeseloojangul kui -tõusul (seda viimast veel vaid arvatavasti, ootan aega kui päikesetõus langeb pisut hilisemale kellaajale :)). Waseley Hillsi pargis töötavad ööpäevaringselt ka neljajalgsed muruniidukid (=keegi kohalik farmer peab osal pargi territooriumist mõnekümnepealist lehmakarja, mis seletab ka lehmakooke piltidel). Nii jalutajad, koerad kui lehmad on kõik ääretult viisakad ja sõbralikud. Tõtt-öelda oli esmamulje kogu sellest kupatusest niisugune, et kui lisada päikesepaiste ning paar ringihüppavat küülikut, saaks suurepärase illustratsiooni mõnele jehhoova tunnistajate väljaandele... Kõikide elusolendite üleüldist sõbralikkust ei saa tüüpilise maakoha “kõik-tunnevad-kõiki” arvele ka kirjutada - asume siiski Suurbritannia suuruselt teise linna vahetus läheduses; samuti ei kujutanud ma seni ette isegi sõbraliku maakoha puhul täiesti võõrale tühjast kohast tere ütlemist või impulsiivset jutuajamist kaasasjõlkuva koera või ilma ainetel... Peatumine ning paari sõna ning naeratuse vahetamine tundub siin igal juhul olevat sama loomulik kui igatunnine teepaus.
Pildid, Waseley Hills:
Vaade pingi ja sinise sillaga:
Pingid on mõlemas pargis eranditult kellelegi pühendatud. Pildi tausta kohta kommentaariks, et lühikese varrukaga oli tol hetkel veel soe, kuid mõistan nüüd pisut paremini ütlust "muutlik kui inglise ilm".
Waseley Hills'i kõrgeimat punkti tähistav postike.
Juhuslik mööduja:
Ootamatu tuuletõmme:
lehmad...
vaade päikeseloojangus Worcestershire maakonnale:
(Igal juhul tundub siin üleüldiseks reegliks olevat “mida rohkem koeri auto tagaistmele mahub, seda uhkem”.)
Lickey Hills on ajalooliselt olnud Birminghami ning ümberkaudsete maakondade elanike traditsiooniline ajaviitmiskoht, kohalikelt saadud info järgi oli varem käigus ka mitmeid trammiliine, mis olevat pühapäeviti olnud täis sinna- või tagasisõitvaid birminghamlasi; hetkel saabuvad enamus külastajaid kohale siiski autoga ning üksikud eesti tüdrukud jala :)
Ringkäik Lickey'des toimus eelmisel kolmapäeval, 14. oktoobril; siinkohal ka valik pilte:
jalutajad:
vaateid Beacon Hill'ilt, Lickeyde kõrgemailt mäelt:
a) koeraga
b) anuga
Kuna autoteede äärtes jalutamine (veel enam auto “kõrval”istmel/bussis sõitmine) tekitab jätkuvalt ootamatuid värinaid ja võpatusi - iga liikleja on ju vastassuunavööndis kihutav liiklushuligaan - otsustasime alustada Inglismaa avastamist pisut looduslähedasematest valikutest ning sellest, mis jalgsi kättesaadav, seega turnisime ühel kenal kolmapäeval üle “kodupargi” (e. Waseley) avastama pisut kaugemal asuvat Lickey Hills Country park'i. Järgnevalt pisut juttu/pilte mõlemast.
Nii Waseley kui Lickey Hills on kohalike seas armastatud jalutuspaigad, lummavate vaadetega nii Birminghami linnale kui ümbritsevatele maakondadele nii päevavalges, pimedas, päikeseloojangul kui -tõusul (seda viimast veel vaid arvatavasti, ootan aega kui päikesetõus langeb pisut hilisemale kellaajale :)). Waseley Hillsi pargis töötavad ööpäevaringselt ka neljajalgsed muruniidukid (=keegi kohalik farmer peab osal pargi territooriumist mõnekümnepealist lehmakarja, mis seletab ka lehmakooke piltidel). Nii jalutajad, koerad kui lehmad on kõik ääretult viisakad ja sõbralikud. Tõtt-öelda oli esmamulje kogu sellest kupatusest niisugune, et kui lisada päikesepaiste ning paar ringihüppavat küülikut, saaks suurepärase illustratsiooni mõnele jehhoova tunnistajate väljaandele... Kõikide elusolendite üleüldist sõbralikkust ei saa tüüpilise maakoha “kõik-tunnevad-kõiki” arvele ka kirjutada - asume siiski Suurbritannia suuruselt teise linna vahetus läheduses; samuti ei kujutanud ma seni ette isegi sõbraliku maakoha puhul täiesti võõrale tühjast kohast tere ütlemist või impulsiivset jutuajamist kaasasjõlkuva koera või ilma ainetel... Peatumine ning paari sõna ning naeratuse vahetamine tundub siin igal juhul olevat sama loomulik kui igatunnine teepaus.
Pildid, Waseley Hills:
Vaade pingi ja sinise sillaga:
Pingid on mõlemas pargis eranditult kellelegi pühendatud. Pildi tausta kohta kommentaariks, et lühikese varrukaga oli tol hetkel veel soe, kuid mõistan nüüd pisut paremini ütlust "muutlik kui inglise ilm".
Waseley Hills'i kõrgeimat punkti tähistav postike.
Juhuslik mööduja:
Ootamatu tuuletõmme:
lehmad...
vaade päikeseloojangus Worcestershire maakonnale:
***
Kui aga tahtmist pisut rohkem jalutada, asub pisut kaugemal lehmavaba Lickey Hills Country park, mis on oma kõrgeima punkti poolest (ca 300 m merepinnast) pisut uhkem ning vaadete, külastatavuse ning koerte arvu poolest samuti Waseley'st ringiga ees.(Igal juhul tundub siin üleüldiseks reegliks olevat “mida rohkem koeri auto tagaistmele mahub, seda uhkem”.)
Lickey Hills on ajalooliselt olnud Birminghami ning ümberkaudsete maakondade elanike traditsiooniline ajaviitmiskoht, kohalikelt saadud info järgi oli varem käigus ka mitmeid trammiliine, mis olevat pühapäeviti olnud täis sinna- või tagasisõitvaid birminghamlasi; hetkel saabuvad enamus külastajaid kohale siiski autoga ning üksikud eesti tüdrukud jala :)
Ringkäik Lickey'des toimus eelmisel kolmapäeval, 14. oktoobril; siinkohal ka valik pilte:
jalutajad:
vaateid Beacon Hill'ilt, Lickeyde kõrgemailt mäelt:
a) koeraga
b) anuga
***
vaade ülevalt:
jalutuskäik hõlmas lugematul arvul treppe nii mäest üles kui alla:
No comments:
Post a Comment